1. Nõukogu raamotsuses rassismi ja ksenofoobia teatavate vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega (2008/913 / JHA) nähakse ette ELi riikide seaduste ja määruste ühtlustamine kuritegude puhul, mis hõlmavad teatavaid rassismi ja ksenofoobia ilminguid, eriti:
Raamotsuses nõutakse, et riigid karistaksid rassismi ja ksenofoobia eest tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaalkaristustega. Rassismi ja ksenofoobia ilminguid sisaldavate süütegude uurimine ja nende üle kohtumenetluse algatamine ei sõltuks ohvrite esitatud tunnistustest või süüdistustest, kuna ohvrid on sageli eriti kaitsetud ega soovi algatada kohtumenetlust.
Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet ja Euroopa Liidu Nõukogu on kutsunud liikmesriike raamotsust oma õigusesse üle võtma isegi laimalt, kui raamotsuses nõutud, hõlmates ka seksuaalset sättumust ja soolist identiteeti.
Nõukogu on välja töötanud ka Küberkuritegevuse konventsiooni lisaprotokolli, milles vaenukõnet määratletakse kui „mis tahes kirjalikku materjali, kujutist või ideede või teooriate muud kujundust, mis propageerib, õhutab või kutsub vaenule, diskrimineerimisele või vägivalla kasutamisele ükskõik millise üksikisiku või üksikisikute rühma vastu”. Kahjuks ei sisalda see protokoll aga seksuaalse sättumuse, soolise identiteeti ega sootunnuse kaitse aspekti.
2. Ohvrite õiguste direktiivis (2012/29/EU) viidatakse nii vaenukuritegude ohvritele kui ka seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedile neis punktides, kus räägitakse kuritegevusest, ohvrite õigusest mittediskrimineerimisele ja individuaalse hinnangu nõudmisele. Selle direktiiviga nõutakse, et ELi liikmesriigid tagaksid vaenukuritegude ohvritele juurdepääsu spetsiaalsetele tugiteenustele, mis vastavad nende individuaalsetele vajadustele, ning et ohvritele ja tunnistajatele antakse võimalus juhtumist politseile teada anda. Selle direktiivi ülevõtmine mõnes EL-i liikmesriigis ei ole olnud eriti edukas: mõnedes liikmesriikides on direktiivi rakendamine vaid minimaalne ja mõnedes riikides ei rakendata direktiivi üldse.
Tegevusjuhend: mittesiduv eneseregulatsioon infotehnoloogia- ja sotsiaalmeediaettevõtete poolt
Euroopa Komisjon koostöös mõnede suuremate infotehnoloogia ettevõttega nagu Facebook, Microsoft, Twitter ja Youtube töötasid välja ebaseadusliku vaenukõne vastu võitlemise tegevusjuhendi (2016), mis hõlmab (mitte juriidiliselt siduvat) kohustust saada, hinnata ja eemaldada ebaseadusliku vaenukõne 24 tunni jooksul. Samuti leppisid ettevõtted kokku selles, et täiustatakse kasutajate tagasisidet ja ollakse kogu ühiskonna jaoks läbipaistvamad. 2018. ja 2019. aastal teatasid Instagram, Google+, Snapchat, Dailymotion ja jeuxvideo.com tegevusjuhendiga liitumisest.
Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIÕK) uus otsus
Ehkki EIÕK on osa Euroopa Nõukogust, mitte Euroopa Liidust, kuuluvad siiski kõik EL liikmed Euroopa Nõukogusse ja seega on EIÕK otsused liikmesriikide jaoks väga olulised.
Jaanuaris 2020 leidis Euroopa Inimõiguste Kohus kohtuasjas Beizaras ja Levickas vs Leedu, et Leedu suutmatus uurida homoseksuaalse paari vastu suunatud vaenulikke kommentaare rikkus nende õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele ning oli ka diskrimineeriv seksuaalse sättumuse alusel. Seega on Euroopa Inimõiguste Kohus andnud väga tugeva sõnumi riigiasutustele kogu Euroopas, et nad peavad võtma LGBTI-kogukonna vastu suunatud vaenukõne teemat võtma tõsiselt.
Kohtulahendini jõudnud juhtum (Beizaras ja Levickas vs Leedu) sai alguse pärast seda, kui üks kaebajatest postitas oma Facebooki lehele foto, kus ta suudles oma meessoost partnerit, mille tulemusel sa ta veebis sadu vaenulike kommentaare. Mõni neist käsitles LGBTI-inimesi üldiselt, teised aga ähvardasid paari isiklikult. Kaebajad väitsid, et neid on diskrimineeritud seksuaalse sättumuse tõttu, kuna riigiasutused keeldusid algatamast uurimist esimese kaebaja Facebooki lehele jäetud vaenulike kommentaaride osas. Samuti väitsid nad, et Leedu ametivõimude keeldumine algatada uurimist oli jätnud nad ilma õigusliku hüvitise võimaluseta. Euroopa Kohus tuvastas ühehäälses otsuses Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 14 (diskrimineerimise keeld) rikkumise koosmõjus artikliga 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele) ning artiklile 13 (õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks). EIÕK leidis, et üleskutsed rünnata kaebajate füüsilist ja vaimset tervist ning väärikust nõuavad kaitset kriminaalkorras ja Leedu ametivõimude diskrimineeriva hoiaku tõttu ei olnud tagatud neile vajalik kaitse.
Riiklik seadusandlus
Ehkki Euroopa tasandil tehakse jõupingutusi õigusaktide ühtlustamiseks, on riikide seaduste vahel palju erinevusi, mis muudavad veebipõhise vaenukõne leviku eriti raskeks väljakutseks. Veebimaailmal on globaalne haare. Ühes riigis ebaseadusliku kommentaari või postituse eemaldamine ei pruugi olla võimalik, kui server asub kohas, kus seda väljaütlemist peetakse sõnavabaduseks.
Eesti
Eestis ei määratle seadused vaenukuriteo olemust ja mõistet. Vaenust motiveeritud kuritegusid uuritakse ja karistatakse karistusseadustiku üldsätete alusel. Vaatamata sellele, et puuduvad konkreetsed vaenukuritegusid käsitlevad seadused, lisas riik 2016. aastal politseiametnikele võimaluse registreerida vaenukuritegude juhtumeid. 2019. aastal registreeriti 10 vaenukuritegu, millest kaks olid LGBTI-vastased. Aasta varem registreeriti üks LGBTI-vastane vaenukuritegu.
Karistusseadustik sisaldab samas sätet, mis keelab muu hulgas ka seksuaalse sättumuse alusel vaenu õhutamise, kuid sooline identiteet ei ole seaduses mainitud.
Karistusseadustik § 151. Vaenu õhutamine
(1) Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale, karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.
See keeld ei toimi siiski praktikas ja põhjuseks on sätte lisaklausel, mille kohaselt on karistatav ainult selline vaenu õhutamine, mis kujutab otsest ohtu inimese elule, tervisele või varale. Sätet kasutati viimati 2016. aastal ja aastatel 2017-2019 seda ei ole kasutatud.